Pilt ütleb tuhat sõna, video on sama hea kui tuhat pilti. 25 või 50 kaadriga sekundis saab oma blogi või veebilehe külastajale öelda rohkem, kui suudaks kirjutada pika tekstiga. Pealegi, kes neid pikki tekste ikka lõpuni lugeda viitsib.
Videost saab aga mõne sekundiga ettekujutuse paremini, kui liikumatu pildi või sõnaga. Ainuke asi – video tegemine nõuab teatud erilisi oskusi. Lihtne on jätta endast amatööri muljet ja hea näitliku väljendusvahendiga ikkagi mitte midagi öelda.
Vabakutseline telemees ja produtsent Artur Granström annab seitse soovitust, millest tasuks oma esimese videoklipi tegemisel alustada.
Kõigepealt, enne punktide juurde asumist peab meelde jätma iga operaatori ja filmitootja jaoks elementaarse põhitõe – filmitakse kaadrite kaupa ja neist monteeritakse kokku tervik. Siit järeldub, et kaader peab sisaldama üksikult võttes kasulikku infot, vastama teatud tingimustele ja olema hiljem monteeritav ehk seostatav teiste plaanidega, et terviklik video lõpuks kokku panna.
Kui teed firma- või isiklikku blogi, siis üsna tüüpiliselt tahad filmida rääkivat ehk infot edastavat inimest.
1. Vaata kaamerasse, fokusseeri silmadesse
Esineja peab filmides vaatama kaamerasse ja kaamera peab olema fokusseeritud esineja silmadele. Järelikult peavad esineja silmad olema näha. Ei tohi olla kaht musta auku.
2. Kaamera tuleb paigutada esineja silmade kõrgusele
Muidugi kasuta statiivi, kui vähegi võimalik ja säti see sama kõrgele, kui on kasutaja silmad. Mõõdulindiga mõõtma hakata pole vaja, sest teoorias lubatakse ka paigutamist mõttelisest silmade kõrgusjoonest kuni 15 kraadi alla või üles.
3. Kaamera olgu paigal ehk õpetussõnad, mida panna kaadrisse
Detail, mis kipub ununema, on loodimine. Tavaliselt on statiivil "mulli" tüüpi lood. Säti horisont loodi. Kui silma järgi võib tunduda kõik otse, siis kaamerat liigutades võib juhtuda, et statiiv on viltu ja siis läheb kõik paigast ära.
Kui kaamera on igas suunas loodis, siis pole sellega enam probleemi. Peegelkaameratele saab osta "mulliloodi", mis käib näiteks välklambipessa, kui statiivil endal sellist asja pole.
Nagu öeldud, peaks videokaamera olema filmimise ajal paigal. Algajal pole veel oskusi, et sõita kaameraga ringi, kindla peale minek on ühe võttega jätta kõik paigale.
Nüüd on võimalik kontrollida, kuidas näeb välja meie poolt konstrueeritud kaader. Esiteks pööra tähelepanu taustale. Esineja peab olema taustast selgelt eristatav. Väga levinud on filmimine taimede taustal, aga sel juhul tuleb kindlasti jälgida, et mõni oks või leht ei "kasvaks peast välja".
Tausta tekstuur ja mõtteline muster ei tohi olla väike ja üleliia kirju. Taust ei tohi ära süüa esinejat. Probleemiks võib osutuda liiga hele taust, isegi kui esineja on eristuvas tumedas riietuses. Selline valik väsitab vaatajat pikemal vaatamisel.
4. Rahulik etteaimatav liikumine on lubatud
Filmitava rahulik ja etteaimatav liikumine kaadri piirides on täiesti normaalne – kui filmitav ei välju kaadrist.
Vaata lähemalt, mismoodi erinevat tüüpi kaadreid planeeritakse sellest videost:
5. Mida teha peale salvestusnupule vajutamist?
Nüüd on vajuta REC ("Salvestamine") ja veendu, et kaamera lindistab.
Salvestamise ajal kipuvad kaadritagused tegelased lobisema, kobistama või kuidagi teisti müra tekitama. Isegi üksik väike vale krõps mõjub videos väga häirivalt. Võtte ajal tuleb tagada kord ja keskenduda ainult siin ja nüüd toimuvale hetkele.
6. Millal vajutada "STOPP"?
Varem või hiljem tuleb salvestus peatada. Iga "STOPP" tähendab montaažis lõiget. Parima tulemuse annab esitatava teksti analüüs ja lõikekohtade sobitamine teksti fookuse kohtadele (seda tasub tõlgendada natuke laiemalt, kui mõttekohad). Valmis teoses peavad erinevad osad üksteist toetama, et tekiks tervik. Sobitades lõikekohad tekstiga on lootust sisu ja pildi teineteise täiendamiseks ja sõnum saab paremini edastatud.
Peale katkestust võttel, juhul kui ei korrata salvestust, tuleb sujuvaks montaažiks midagi muuta. Rusikareegel on: muutus peab olema piisavalt suur, aga ka mitte nii suur, et kaoks orientatsioon.
Lihtsaim viis on enne uut võtet sõita suumiga lähemale või maha või liigutada kas kaamerat lähemale või kaugemale. Nüüd muutub ka plaani suurus.
7. Montaaž on võimalik vaid erinevate plaanidega
Plaani suuruse määrab see, kuidas me esinejat kaadris näeme. Kui esineja on täies pikkuses kaadris, siis nimetame seda üldplaaniks. Keskplaan on siis, kui esineja on plaanis alates keskkohast ja suurplaan ehk "passipilt" on siis, kui esineja on kaadris alates õlgadest.
Montaaži saab videole teha siis, kui salvestati erinevaid plaane. Sama suurusega plaanid omavahel ei monteeru.
Nendele seitsmele soovitusele toetudes on võimalik juba luua monteeritav teos. Antud näpunäidetest piisab ka möödunud aasta kõige vaadatuma saate filmimiseks: http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-vabariigi-presidendi-uusaastatervitus-216401.
Selle osas aitab suure kogemustepagasiga Mediagear
