Kui paned eduka ja armastatud poe viieks aastaks kinni ja kaod turult täielikult, kas sind hiljem enam mäletatakse? Enamasti muidugi unustatakse, aga mitte alati. Linnupete osutus nii heaks kaubamärgiks, et tuligi vaatamata kõigele pärast pikka pausi tagasi. Oma kogemustest sellega ja müslitootmise keerdkäikudest räägib perefirma üks asutajatest Triin Ree.
Mõnikord piisab lihtsalt ühest pööninguleiust, ootamatust telefonikõnest ja e-kirjast, kus küsitakse otse: "Kas müüksite oma brändi ära?". See on Linnupete Müsli lugu – kõhutundest, suurest karjääripöördest ja sellest, kuidas digitaalne maailm on vahepeal muutnud mängureegleid kõigi jaoks.
Millal ja kuidas Linnupete Müsli alguse sai?
See lugu sai alguse õigupoolest juba 11 aastat tagasi, kui kohtusin oma abikaasaga ja avastasin tema toitumisharjumused – ta oli suur müslisõber.
Tol ajal olid poeletid täis suhkru- ja lisaaineterikkaid müslisid, mis on pigem ebatervislik valik. Kuna kokandus ja hea toit on minuga alati kaasas käinud, tundsin kohe, et ma suudan paremat teha!
Elasime toona Tallinnas ning küpsetasin esimese müsli meie koduköögis valmis ja abikaasa küsis kohe: "Miks me ei võiks seda tootma hakata?"
Nii me kümme aastat tagasi alustasimegi. Mina olin sel hetkel kommunikatsioonispetsialistina palgatööl ega tahtnud kohe kindlast sissetulekust loobuda, aga mees lubas, et tema hakkab küpsetama. Õpetasin ta välja ja alustasime tootmist Saaremaal, Sõrves, sest mu ema peab suviti Ohessaare tuuliku suvekohvikut ning seal olid sobivad ruumid kohe olemas.
Kas algne idee on praeguseks kuidagi muutunud?
Ideeks oli kohe alguses teha midagi põnevat, mida varem Eestis polnud tehtud. Klassikalise kaerahelbe kõrvale tahtsin ma tuua ka teisi kodumaiseid teravilju. Nii sündisidki müslisegud täistera-rukkihelvestest ja täistera-speltahelvestest. Kasutamegi oma müslisegudes vaid Eestis kasvatatud maheteravilja, mille röstime krõbedaks mee ja oliivõliga. Lisanditeks on rikkalikult erinevaid seemneid, pähkleid ning marju.
Müsliga alustamine oli puhtalt meie pere julgus ja kõhutunne – polnud ei äriplaani ega turuanalüüsi. Laienesime tasapisi ja orgaaniliselt. Tuleb ka arvestada, et kümme aastat tagasi oli turg ja müük hoopis teistsugune. Sotsiaalmeediat peaaegu polnudki, e-poode kohtas samuti väga harva.
Peamine müük käis laatadel ja oluline oli saada oma kaup poodidesse. Saaremaa väiketootjate koostöövõrgustik aitas selles palju. Meie jaoks olid võtmekohad Tallinna ja Tartu Kaubamaja ning Rimi "Talu toidab" lett.
Kliendid võtsid meid kohe hästi vastu, sest head ja tervislikku müslit tõepoolest otsiti tikutulega.
Aga siis te kadusite viieks aastaks. Mis juhtus?
Kuna abikaasa pole tegelikult toitlustusvaldkonna inimene ja lisatöötajaid ei olnud, siis tundus selle kõige jätkamine logistiliselt liiga keeruline. Tootmine oli Saaremaal, aga meie ühine kodu Tallinnas. Lisaks sündis 2016. aastal meie esimene laps ning abikaasa ei soovinud perest nii palju eemal olla. Seega otsustasime 2017. aastal müsli tootmise pausile panna ja lõpetasime kauplustega koostöö.
See paus veniski lausa viie aasta pikkuseks, kuni aastani 2022.
Mis tõi teid tagasi? Milline on olnud suurim edulugu?
Suurim edulugu ongi see, et isegi pärast nii pikka pausi on tegelikult võimalik edukalt turule naasta.
Kõige liigutavam oli avastus, et kliendid ei olnud Linnupete müslit vahepeal unustanud, kuigi olime enne pausi tegutsenud vaid 2,5 aastat. See oli suurim usalduse märk!
Aastal 2022 tegin ka ise karjääripöörde: tulin kommunikatsioonivaldkonna palgatöölt ära, et minna emale appi Ohessaare tuuliku suvekohvikut pidama ning läksin õppima pagari-kondiitritoodete tehnoloogiat. Kaalusin tõsiselt, kas alustada müsliga uuesti. Toode oli ju hea ja midagi täpselt sarnast polnud vahepeal turule tulnud.
Siis hakkas universum mulle märke saatma.
Kõigepealt helistas isa, kes leidis pööningult vanad Linnupete müsli pakendid ja küsis, kas võib need ära visata. See tõstis teema uuesti päevakorda.
Samal suvel kirjutas üks Pärnu kohvik, et neile on meie müsli meelde jäänud ja nad tahavad oma müslikausside jaoks kvaliteetset müslit tellida. See oli juba järgmine väga hea märk!
Viimane tõuge oli aga see, kui üks naine saatis e-kirja ja küsis otse, kas ta võib meie brändi ära osta, kuna see on nii tugev.
Siis mõtlesin küll, et EI – hakkan ise uuesti tegema! Abikaasa toetas seda mõtet ja nüüd olen saanud ise põhitegijaks: vastutan turunduse ja kommunikatsiooni eest, küpsetan müslit, mõtlen välja uusi tooteid ja haldan e-poodi. Lisaks abistab võimaluse piires oma põhitöö kõrvalt mu abikaasa, minu ema ning lisaks meile on ka üks töötaja.
Nüüd valmib müsli värskelt ja väikeste partiidena meie koduköögis Nõo vallas Tartumaal, kuhu kolisime neli aastat tagasi.
Milline on olnud suurim õppetund selle tagasitulekuga?
Õppetund oli see, et viie aastaga oli turul toimunud tohutult suur areng.
Kui enne pausi oli otsemüük laatadel ja poodides tähtsaim, siis nüüd oli pilt täiesti teine. Viie pausiaasta sisse jäi koroona-aeg, sotsiaalmeedia plahvatuslik tõus ja tänu pandeemiale ka e-poodide suur võidukäik.
Mõistsime kohe, et peame oma müügikanalid suunama hoopis teise kohta. Enam polnud peamine laatadel käia, vaid eluliselt oluline oli toimiv e-pood. Müsli on just selline toode, mis sobib e-poodi ideaalselt, kuna see pole kiiresti riknev.
Kuidas sündis praegune koduleht linnupete.ee?
Kui oli otsus, et alustame uuesti, siis toimus kõik väga kiiresti. Me ei tahtnud kohe alguses uude kodulehe arendusse palju investeerida. Nutikas lahendus oli see, et liitsime Linnupete e-poe esialgu meie teise ettevõtmise, Ohessaare tuuliku ja kohviku kodulehe külge. Müüsimegi aasta aega sealt alamlehe kaudu.
Kui hoog sees, hakkasime arendama juba oma domeenile linnupete.ee eraldi veebi.
E-pood on andnud meile vabaduse pakkuda palju laiemat tootevalikut: meil pole enam ainult 330-grammised pakid, vaid ka kilosed perepakid, erinevas suuruses müsliküpsised, kinkepakid ja müsli-kombod.
Kui oluline on koduleht nüüd klientide leidmisel?
Koduleht koos e-poega ongi nüüd meie absoluutselt peamine müügikanal – julgen öelda, et lausa 80% müügist tuleb sealt.
Teeme aktiivselt sotsiaalmeedia kampaaniaid (Instagram ja Facebook), kust suuname kogu liikluse otse e-poodi. Lisaks külastavad partnerid ja kliendid kodulehte kõige esimese asjana – see toimib visiitkaardina väga hästi.
Tegelikult on see müüt, et hea toode müüb end ise. Sa pead olema pidevalt pildil ja koduleht aitab seda teha. Isegi kui klient ei plaani hetkel osta, siis ei tohi sa lasta ennast unustada.
Mida veebilehe juures kõige olulisemaks peate?
Kui arendasime e-poodi, oli number üks nõue mobiilisõbralikkus. See on ülioluline, sest väga suur osa kliente teeb oma ostud otse mobiiltelefoni kaudu.
Kuidas veebilehe arendamine sujus?
Veebileht sündis koostöös arendajaga, kuna endal sellest tehnilisi teadmisi pole. Kasutasime sama partnerit, kes tegi meile ka Ohessaare tuuliku ja suvekohviku veebi. Minu poolt tuli esialgne kavand ja visioon, milline leht võiks välja näha ning loomulikult kõik tekstid ja pildid. Arendaja tegeles tehnilise poole ja seadistamisega.
Minu meelest nii peakski üks veeb sündima – see peab olema oma tootja ja toote nägu.
Kuidas olete rahul Veebimajutuse teenusega?
Meie kokkupuuted Veebimajutusega on olnud täpselt nii minimaalsed, kui vaja. Kui teenus on peaaegu nähtamatu, räägib see minu silmis selle professionaalsusest – kõik lihtsalt toimib. Kasutan iseteenindust ja pole siiani olnud ühtegi asja, millega ise hakkama ei saaks või peaks kasutajatoega suhtlema.
Mulle meeldib väga, et on blogi kliendilugudest ja eriti meeldivad mulle Veebimajutuse koolitused ja veebinarid. Need annavad häid ideid ning uusi oskusi või tööriistu. Eelmisel aastal olid näiteks väga head SEO ja Instagrami alused, millest osa võtsin.
Just e-poe loomise alguses olid need väga vajalikud, aitasid mõelda sisutekstide kirjutamisele ja sellele, kuidas koduleht otsingumootorites paremini välja tuleks.
